Arvutid ja paragrahvid

Autoriõigus seadus, mis on eelkõige teose kaitsmiseks ja (tasu) saamiseks mõeldud. Need on  sätestatud riigiti ja ka EU direktiivides (EU liikmeriikidega). EU direktiivid on lihtsustanud, reguleerinud reegleid.

(Kättesaadav: http://publications.europa.eu/resource/cellar/c3fd3b23-bc4c-11e9-9d01-01aa75ed71a1.0007.02/DOC_1 10.03.22)

(https://digital-strategy.ec.europa.eu/en/policies/copyright-legislation)

Minu hinnang:

Tasuta, mitte kaubanduslik jagamine- See võiks tõesti taastuda, et isiklikuks kasutamiseks võiks materjalile kättesaadvus olla, selleks võib ka kontroll mehhanism olla, eriti pidevatele loomingu tarbijatele, kes näiteks soovitaksid loomingut tarbida nagu on youtube kanalid asjade kohta (nutikellad, autod, telefonid jne) tegelikkuses mõjutavad, kas tarbija ostab ja tarbib kaupa või tarbija vajadusi siiski ei rahulda toode. Youtubes on võimalik kanalit jälgida ja kogukonnaga liituda teatud tasu eest, et olla sisuga kursis. Leidub ka vaba (varalisi) autoreid, kes jagavad enda loominugt tasuta ja küsi selle eest tasu. Kas on vajalik iga kultuurilise tarbimise eest tasu võtta. Eestis toimund kontsertid, kus on artistid esinenud, ei ole artistid tasu võtnud, vaid annetanud selle heategevuseks mis on üllas eesmärk. Kas muusikat jagatakse kasumilikum eesmärgil või ka see, et autor on hinnatud ja tema vastu on austus, mis teeb südame soojaks ja kuulajal on tahe hoopiski jagada autori loomingut ja suunata.

Tänapäeva enamikes kättesaadavate teoste, loomingute ja ka eriti just filmide puhul. Ehtsaks näiteks on filmide kopeerimine kinodes, ise seda vaadates. Selle reegli vastu eksimine toob kaasa trahvi ja seadmest ilma jäämise. Mis on isegi õigustatud, kuna ei tasu ei kinole esitamise tasu pärast koopiast tehtud koopia jagamist tasuta.

Moraalseid õigusi ei ole muudetud- Nõustun, et keegi ei tohiks esitada end autorina, kui ta seda ei ole. kauba märgi, muusika loomingu, kirjandus teose puhul siiski on moraalselt ja eetiliselt õiglane viidata autorile. Vastavalt kokuuleppele on samuti õiglane maksta autorile tasu või vähemalt tagada reklaamina/ näidis tööna autorile, et edaspidise koostöö saavutamisel ka autor saaks tasu enda väljenduse eest.

20 aastane kaubanduslik monopol- Autori kaitse aega tuleks samuti lühendada mõistlikumale ajale, üldine statistika näitab et 70 aastat on keskmise inimese eluiga heade olude korral. Muidugi kauem elamine pole välistatud ja selleks võiks (registreerimine/uuendamine 5 aastaks tõesti) rakenduda. 

Eestis ei ole muutunud see. Autoriõigus kehtib autori eluaeg +70 aastat. Juhul kui autoreid on mitu siis viimase autori manal teed minek + 70 aastat. Eestis on kultuuriliselt trendiks saanud autorite mälestamine, kus kasutatakse nende loomingut uue loomingu tegemiseks ja ka luuletuste puhul autori luuletuste esitamiseks. Kui autor/id ei ole enam elus ja tekib samuti küsimus, kas peaks loomingu eest tasu küsima, ehk piisab lihtsalt autori järeltulija moraalsest nõusolekust.

EU direktiiv, digitaalturu suhtes sätestab, et  teenuseplatvormi pakkuja hoolitseb litsensi eest.

(Registreerimine pärast 5 aastat)-  Väikse või olematu kabandusliku väärtuse korral tuleks tõesti kaaluda nt 10-15 aastast registreerimist. Patendi ja logo kasutamise registreerimine on samuti mõtekas, uuemal ajal vahetavad ka firmad enda logosi. Kui suur on õiguslik nõue tasu saada kui looming ei leia kasutust või heakorralise kokkuleppelist loomingu kasutamise eest ei võeta tasu, vaid on viitamine originaalsele autorile. Ma arvan, et ei ole vajalik tasu küsida, kui loomingule viidatakse ja seda kasutatakse hariduslikul eesmärgil.

Tasuta kopeerimine ja vana materjali kasutamine- Inimene on sotsiaalne olend. "Retro" on samuti aegumatu, kuid ühe asja arvelt ei saa igavesti elada. Elu oleks liialt lihtne ja tekiks tüdimus. Kui inimene teenib enda loominguga elatist siis tuleb tal ka tõestada, et suudab enda loomingulisust väljendada rohkem kui korra. Nagu on tehnoloogia arengugagi teada siis vanem versioon odavneb kui uuemad peale tulevad. Muusika ja kirjandus teoste puhul on hea meenutada ja uuesti lugeda, kuid nende kordust annab näppudega kokku lugeda. "Ära leierdatust"  aja jooksul tekib masendus ja vältimine. Laulude uuesti esitamises võiks erandliku reegli teha piiriga. 

Eesti autoriõigus seaduse järgi võib peale autoriõiguse kehtivuse lõppu kogumiku koostaja iseseivalt süstematiseerida ja ümber töötleda järgides Autoriõigus seaduse paragrahv 38, 44. (Riigiteataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005 10.03.2022)

Seega Eu direktiivid kehtivad, aga riigi enda seadused siiski kaitsevad loomingu kasutamist. Moraalne õigus on tagatud.

DRM (Digitaalse õiguse haldamine)-  Piirav info vahetamine läbi (riigi) on aega nõudev ja kolmanda osapoole pidevat kaasamist vajav. Kas pidevalt on vaja kolmanda osapoole kaasamist ja sekkumist. Kõigile on see ajakulu, mis on tähtsaks muutunud. Riigi töötajad ei jõua pidevalt mitme erineva, kuid sama suhtlusega tegeleda, pigem leitaks pikema aja vältel kokkulepped, mis lihtsustavad kõikide osapoolte vajadusi, kuigi on ka neid olukordi, kus ei ole suhtluse ja asja ajamise lihtsustamine vaid reguleerimine. Kuritegelikkuse peatamiseks on arusaadav jälgimine ja sisu kontrollimine, kuid selle täieliku fookuse seadmine on siiski piirav ja takitusi seav.

EU näitel hoolitsevad platvormid litsentide eest, mille loomngut tarbimiseks pakutakse rahvale tarbimiseks. Kodanikel on ligipääs raamatutele, muusikale ja filmidele, mis ei ole kaubanduslikult saadavad.

Muusikutele, ajakirjanikele ja kirjutajatele on antud õigus läbirääkida lepnguliste partneritega (kirjandused, muusika salvestused organistsioonid) tasu osas platvormi pakkujaga, kes vahendab tarbijale, platvormi pakkuja kannab hoolt litsensi eest.

Äri mudeli kasumlikkus ei saa sõltuda ülekaaluka õigusega info vabadusele ja privaatsele suhtlusele. See muudaks ühiskondlikku suhtumist ja tekitaks ka küsimuse, kas tahame sellist muutust ühiskonnas ja lepime tagajärgedega. On neid, kes lepiksid vastuolulisega, aga suurem osa hiiliks mööda sellest tekitades ja otsides alternatiivseid vahendeid. Ebamugavuse tekitamine ei ole saavutuseks saamaks osa kultuuri osadest tarbimiseks.

Kõige enam muutnud: Dj-d ehk elektro muusika loojad on alates (2014) saanud popimaks elektronse muusika enam kultuse tõttu, vs varasemalt olid nad muusika maailmas hinnangult kõige madalamas postistioonis..

Raamatud on samuti muutund digitaalseks, autorid peavad tasu suhtes läbirääkimis ja kokkuleppeid jällegi platvormi pakkujaga.

Artistid saavad kätte enda teenitud tasu rohkem ja tänu muusika jagamis teenustele, digitaalsetele köidetele, nii on looming rohkem  kättesaadavam.