Telefon ja info loetavus

 

Telefoni, mis on pea igal ühel taskus, eelkäija ehk esimene telefon leiutati 1876 ehk šotlase Alexander Graham Belli, mil rahuldati tema patendi avaldus. Seade, mis muudab heli elektrisignaaliks, mida kantakse edasi telefoni liinide või linkide (tänap) kaudu ja vastuvõtjale heliks töötas telefoni liinide kaudu.(refereering https://et.wikipedia.org/wiki/Telefon) Vanemad inimesed võivad mäletada ka aega, millal helistati kõnekeskusesse ja paluti teatud liiniga ühendada kõnekeskuses. Eestis eksisteerisid ka nn telefoni putkad, kus sai münte sisestades helistada. Need on juba arenenud kohtades kadunud. Tean, vaid, et Inglismaal mõnes üksikus kohas eksisteerivad endiselt.

Tänapäeva tulles on tehnoloogia uuenenud ning asendunud VoIP lahendusega ning tava inimese jaoks rohkem igapäeva kasutuses oleva call over VoLTE network ehk eesti keeles kõne üle (4g võrgu), kui telefoni operaatoriga on sõlmitud leping või see võimekus on nutipaketi sisene. VoIP paremini selgitades, tegemist on lahendusega mis töötab üle interneti ühenduse, kasutades IP protokolli tõlgib vokaalse hääle ümber digitaalseks ja selle pluss poolena saab kõnes olla ülemaailmselt, eelduseks, et andmesidekiirus on piisav ehk vähemalt (100kb üles laadimis kiirust)(https://www.youtube.com/watch?v=UB6nxN3SRP0 10.02.22). Miinusena VoIP teenuse puhul on teenuse katkemine voolukatkestuse korral, kuid näitena võtta Eesti siis see olukord on olematu kui mitte välistada tormi , tehnilise rikke või muu rikke tagajärjel. Teiseks Andmeside kiirusest võib olla põhjustatud ka visuaalse ja helilise side edastamine või selle katkemine kui ühel osa pooltest on ebapiisav andmesidekiirus või ka näiteks mahu täitumine.

Info, mis on mõeldud ainult loetud silmadele ja teiste jaoks arusaamatute sümbolitega või visuaalselt loogilist tähendust kujutavana  ja turvalise edastamise jaoks on krüpteeritud ehk inimsilmale loetamatu. Esimene teadaolevalt krüpteerimis aparaat, mida nimetati Engimaks, kasutati Sakslaste poolt II maailma sõjas info vahetamiseks kuniks Enigma kohta saadi piisavalt teavet ja desifritseerimis koodid kätte saadi brittide poolt. Algul kasutati sakslate endi dešifreerimis seadet, nimega Bomb. Brittid ehitasid täiustatud versiooni Colossus, mis oli disainitud Enigma koodi murdma ja lugema, mis oli ka ühtlasi esimene elektrooniline dekodeerimis seade. Colossus võrdles teada olevat koodi, leides vaste, printis teate("History of Internet: a chronology, 1843 to present"). 

Nüüdsed arvutid kasutavad krüpteerimiseks algorütme, kõige lihtsam näide võiks olla Eesti enda id-kaardi lahenduses töötav võtmete vahetus süsteem, kus on kasutusel Diffie-Hellmanni krüpteeritud võtmete lahendus- konteiner "allkirjastatakse" avaliku võtmega ja teine pool saab avada konteineri ainult enda privaat võtmega. 

Krüpteering on kasutusel ka VPN võrkudes. VPN-id kasutavad enamasti 2001.aastal NIST organisatsioonu poolt välja antud standartit AES (Advances enrsyption standart). AES on sümeetriline bloki sifr, mis töötleb 128 bitiseid andmeblokke (Rijndale algorütm), 128, 192 või 256 bitise võtmega.

Lisaks on krüpteeringud kasutusel ka suhtlus rakendustes (otsast-lõpuni krüpteering), arvuti kaustades, seadmete omavahelises side saavutamiseks s.h VPN, telefonides, pilve lahendustes jt kohtades.